Nõustume, et kliimakindla majanduse seaduse eesmärk peab olema tagada selge regulatsioon ja pikaajaline suund, mida ei saaks valitsuse vahetusega kergekäeliselt muuta. Eesti lähtub seaduse koostamisel IPCC kasvuhoonegaaside inventuuri metoodikast ja poliitikasoovitustest ning seab muu hulgas eesmärgiks fossiilkütuste kasutamise lõpetamise avaliku sektori poolt. Riik näitab eeskuju ka sellega, et hakkab hindama ja vähendama kõigi riigiasutuste keskkonnajalajälge ning järk-järgult suurendama keskkonnahoidlike riigihangete osakaalu. Majandussektorite kasvuhoonegaaside heite vähendamisel keskendutakse eelkõige nendele sektoritele, kus heide on kõige suurem nagu energiatööstus, metsandus- ja turbatööstus ning transport. Seaduse eesmärk ei ole seejuures majanduskasvu peatada, vaid leida uued puhtamad ja loodussäästlikumad arenguvaldkonnad. Tegevuste ja meetmete kujundamisel välditakse täiendavate maksude ja piirangute kehtestamist nii palju, kui võimalik.

Mis puudutab avatud debatti ja analüüsi, siis kliimakindla majanduse seaduse koostamist on arutatud üheksas töörühmas, mis on kohtunud kolm kuni neli korda 2023. aasta detsembrist 2024. aasta märtsini. Tegevuste ja meetmete valiku eel on välja arvutatud ja hinnatud iga tegevuse potentsiaalset mõju kasvuhoonegaaside heite vähenemisele, selle kulu ja tulu riigile ja erasektorile ning selle mõju looduse elurikkusele ja kliimamuutustega kohanemisele. Mõju hindamisel on toetutud olemasolevatele analüüsidele ja vajadusel tellitud juurde uusi. Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike analüüside tellimiseks ja tegemiseks on ministeerium sõlminud kaks aastast kestva teaduspartnerluse lepingu, kuhu kuuluvad kõik Eesti suuremad ülikoolid ja uurimisasutused.

Kliimamuutustega kohanemise eesmärgid ja tegevused seatakse peamiselt valdkondlikes arengukavades ja tegevusprogrammides, lähtudes vajadusest tagada majanduse ja taristu toimimine, elutähtsate teenuste kättesaadavus, inimeste õiguste kaitse, ökosüsteemide hea seisund ning kliimamuutuste pikaajaliste mõjudega arvestamine maakasutuses, planeeringutes ning ehituses. Hädaolukordadeks, seal hulgas sagenevateks tormideks ja äärmuslikeks ilmastikuoludeks, valmisoleku suurendamine on nii Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030 kui ka Siseministeeriumi poolt koostatud Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 üks eesmärke. Keskkonnaagentuuri kaudu arendatakse elanikkonna varajaste hoiatussüsteemide toimimist selleks ning käitumisjuhised kriisiolukordadeks on leitavad näiteks Päästeameti veebilehel https://www.olevalmis.ee/.

Kliima- ja keskkonnaharidust puudutavad ettepanekud toetavad meie seniseid tegevusi ning seega saime kindlust, et peame neid jätkama ja laiendama. Oleme toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnateadlikkuse programmi kaudu õpilaste osalemist keskkonnahariduskeskuste õppeprogrammides. Igal aastal on selle võimaluse saanud keskmiselt 120 000 õpilast. Koolide ja lasteaedade rohetehnoloogiate taotlusvoorud on loonud võimaluse mitmekesisteks kliima- ja roheteadlikkust edendavateks praktilisteks tegevusteks.

Üle 200 lasteaia ja kooli on ühinenud rahvusvahelise Rohelise kooli (Eco Shools) programmiga, mille raames lõimitakse olulisi keskkonnateemasid erinevate ainete õpetusse ning korraldatakse ka kooli või lasteaia igapäevaelu keskkonnahoidlikult. Paljud koolid ja lasteaiad on olnud aktiivsed oma kogukonnas nii põlvkondi ühendavate tegevuste korraldamisel kui ka oma kogemuste, sh säästliku materjalide kasutuse tutvustamisel.

Noori oleme kaasanud Kliimaministeeriumi juures tegutseva ning erinevaid noorteorganisatsioone esindava Noorte Keskkonnanõukogu kaudu. Kliimaministeerium on valinud igal aastal kliima noordelegaadi, kes esindab noori nii rahvusvahelistel kui ka üleriigilistel sündmustel. Noorte kaasamiseks on kliimaministeeriumi töötajad sellel kevadel viinud läbi koolides üle 40 kliimatunni.

Haridus- ja Teadusministeerium on käivitanud programmi „Roheoskused ettevõtete rohepöörde toetamiseks“, mille raames osalevad ametikoolid 9 eri valdkonna konsortsiumi töös, et lõimida roheoskuste õpe tasemeõppekavadesse ja täienduskoolitusse. Paljud kultuuriasutused on vaadanud üle oma igapäevase toimimise keskkonnamõju ning kavandanud tegevusi selle vähendamiseks (nt Rohelise muuseumi programm) ning harivad ka oma külastajaid keskkonnateemadel. Kliimaministeerium toetab Lääne-Eesti saarte biosfääriala nii rahaliselt kui ka nõukoja tegevust korraldades.

Meil on hea meel, et suurt osa ettepanekutest viiakse juba täna ellu või kavandatakse nende elluviimist. Kohalike omavalitsuste väljakutseid on kaardistatud Riigikantselei poolt 2022. aastal tellitud uuringus „Kohalike omavalitsuste roll rohepöörde elluviimisel Eestis“ ja seal on esitatud ka ettepanekud, mida omavalitsused saaksid ise või koos teha. Kohalikud omavalitsused on olnud eraldi kaasatud kliimaseaduse koostamisse ja saanud esitada ka oma ettepanekuid. Pärast seaduse jõustumist on kindlasti mõistlik veel kord arutada seadusest tulenevaid eesmärke, tegevusi ja ülesandeid kohalikele omavalitsustele ning pakkuda täiendavaid juhiseid ja parima praktika näiteid.

Nõustume, et kohalikke omavalitsusi aitavad edasi selgelt sõnastatud pikad eesmärgid ja tegevuskavad. Kliimaseadusega on kavas täpsustada ja ühtlustada kliima- ja energiakavade koostamise korda ning pakkuda tuge nende koostamiseks. Mis puudutab sanktsioneerimist, siis sanktsioonide kehtestamiseks on vaja eelnevalt hinnata sanktsioneerimise protsessi enda kulukust, sanktsiooni mittekohaldamisel ilmnevat mõju või kahju ning sanktsiooni kohaldamisest saadavat oodatavat kasu.

Andmete kogumist ja kasutamist kliimaseaduses hetkel täiendavalt ei käsitleta, sest sellega tegeletakse juba rohereformi tegevusplaani tulemuslikkuse hindamise raames. Ministeeriumil on kavas kasutada ära juba olemasolevaid andmevooge ja pakkuda välja uued andmekogumid, mida saaks või tuleks kasutada, et paremini jälgida ja mõõta rohereformi ja kliimaseaduse rakendamise progressi. Seda tehes on soov arvesse võtta ka omavalitsuste vajadusi andmete osas.

Projektide mõju hindamine, seal hulgas elukaare mõju hindamine on väga lai teema. Üldiselt tehakse olulise keskkonnamõjuga projektidele keskkonnamõju hindamine ning nendes hinnangutes on võimalik minna sellise täpsusastmeni, mis võimaldab ka elukaare ulatuses mõju hindamist. Kohalik omavalitsus üldiselt ise projekte ei tee, vaid hangib projektide ettevalmistamise ja rakendamise riigihangete seaduse alusel. Riigihangete seadus juba täna kohustab tegema keskkonnahoidlikke riigihankeid ning vajadusel kohaldama täiendavaid kriteeriume hangete keskkonnahoidlikkuse määramiseks. Kliimaseadusega on kavas veelgi tõsta keskkonnahoidlike riigihangete osakaalu eesmärki.

Kliimaseadusega kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamist ja muutmist hetkel kavas ei ole ning seadus keskendub pigem täiendavate meetme rakendamisele, mida on plaanis rahastada selleks otstarbeks kavandatavatest toetusmeetmetest. Kuigi kliimaseadus eraisikutele otseselt ei kohaldu, võib see kaasa tuua ebaühtlast mõju ka erinevate sotsiaalsete gruppide lõikes. Sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemise vältimiseks on kavandamisel eraldi toetusmeetmed Euroopa Liidu kliimameetmete sotsiaalfondist, kus saab muu hulgas rakendada erinevaid toetusmäärasid vastavalt sihtrühmale ja/või regioonile. Regionaalse ebavõrdsuse leevendamiseks on saadaval ka regionaalarengu toetused.

Laekunud ettepanekutest on näha, et renoveerimise puhul oodatakse rohkem nõustamist, tüüplahendusi ja ka etapiviisilise rekonstrueerimise toetusi. Oluline on, et toetusraha oleks pidevalt olemas ja et selle põhjal saaks pikemaid investeeringuplaane teha, samuti aitaks see kaasa teenuste kvaliteedi paranemisele. Kliimaseadusega ongi riigil kavas seada eesmärgiks tagada ühtlane ja püsiv toetusraha hoonete renoveerimiseks hoonete rekonstrueerimise pikaajalisele strateegiale vastavas mahus.

Ettepanekute kaudu väljendati ka ootust, et kliimaseaduse koostamise ja rohereformi elluviimise raames arvestataks ka nendega, kel on varalistel ja/või piirkondlikel põhjustel teistest keerulisem muutustega hakkama saada. Hajaasustuse vaatest pakkus kõneainet vajadus viia planeerimine kliimaeesmärkidega vastavusse ning tagada väikeasulate kestlik areng ja teenuste kvaliteedi säilitamine vastavalt asula suurusele. Vähekaitstud ehk energiaostu- ja renoveerimisvõimetuid inimesi ja leibkondi on võimalik toetada peagi loodavast Euroopa Liidu kliimameetmete sotsiaalfondist. Fondi vahenditest saab vähekaitstud sihtrühmi toetada kõrgema toetusemääraga renoveerimistoetusega. Sarnane toetusmeede on juba loodud hoonete rekonstrueerimiseks Ida-Virumaal, kus toetusmäär on 70% tervikliku rekonstrueerimise korral ja 40% osalise rekonstrueerimise korral.

Mis puudutab lokaalset puitkütet, siis inimestel üle Eesti on juba praegu võimalik taotleda kütteseadme uuendamise toetust, mille raames on võimalik ahi välja vahetada uuema taastuvenergiat kasutava kütteseadme vastu, kuid ka vana ahi ümber ehitada või uus ahi soetada, seega ahjuküttest keegi loobuma ei ole sunnitud.

Ministeeriumi jaoks on oluline ka muu rahalise või mitterahalise toetuse pakkumine, näiteks maakondlike infojagamis- ja nõustamiskeskuste loomine. Nõustamiskeskuse teenus oleks üles ehitatud põhimõttel, et erinevad ametnikud ja konsultandid on samaaegselt ja ühiselt omaniku ja tema kodumaja renoveerimise võimalusi arutamas. Sellisel viisil saaks omanik nõustamisel kogu vajaliku info ning juhised järgmisteks sammudeks ühest kohast ja korraga.

Looduse ja elurikkuse kaitse on sama oluline kui kliimamuutuste leevendamine. Kliimakindla majanduse seaduses sätestatakse, et kliimaeesmärkide täitmise käigus ei tohi oluliselt kahjustada teiste keskkonnaeesmärkide, seal hulgas elurikkust ja loodushoidu puudutavate eesmärkide, saavutamist. Juba praegu tuleb enamike Euroopa Liidu toetuste ja investeeringute puhul läbi viia “ei kahjusta oluliselt” põhimõttele vastavuse hindamine, mille eesmärk on tagada, et tegevus toetab või vähemasti ei kahjusta keskkonnaeesmärkide saavutamist. Täiendavate muudatustega looduskaitseseaduses ja metsaseaduses teeb ministeerium ettepaneku tagada looduse riiklik kaitse 30 protsendil Eesti maismaast. Kuigi Euroopa Liidu liikmesriigid jätsid viimasel minutil Euroopa Liidu looduse taastamise määruse kinnitamata, toetas Eesti riik ka seda algatust ja kavatseb igal juhul jätkata taastamistöödega.

Kliimaseaduses tehakse ettepanek sätestada ühtlane pikaajaline metsade raiemaht, mille raames raied jäävad majandusmetsade juurdekasvu piiresse ja majandatavate metsade tagavara raiete tagajärjel seega ei kahane. Riigimetsa Majandamise Keskust on juba suunatud loodussõbralikuma majandusmudeli rakendamise poole riigi ehk omaniku ootuste uuendamise kaudu. Uuendatud ootustes on rõhutatud vajadust rakendada elurikkust kaitsvaid ja taastavaid metsamajandamise praktikaid, katsetada ja laiendada püsimetsanduse võtteid, arvestada kõrgendatud avaliku huviga metsaaladel kohalike kogukondade vajadustega ning tagada metsade ja maastike vastupidavus kliimamuutuste mõjudele. Raadamise kompenseerimiseks nähakse ette kliima- ja elurikkuse eesmärke toetav metsastamine selleks sobivatel aladel.

Nii puidu kui ka turba kasutamise puhul hakatakse kliimaseadusega nõudma pikaealiste toodete osakaalu suurendamist ja ressurssi maksimaalset väärindamist Eestis. Ammendatud turbatootmisalad korrastatakse märgaladeks või metsastatakse ning turbatootmise kasvuhoonegaaside heide vähendatakse järk-järguliselt. Alates aastast 2035 peab maakasutussektor, kuhu kuuluvad nii metsad kui ka turbarabad, siduma tervikuna rohkem kasvuhoonegaase, kui õhku paiskab.

Väetiste kasutamise eesmärk on varustada taimi toitainetega ja ilma väetisteta pole võimalik toitu jätkusuutlikult toota. Õigel otstarbel väetiste kasutamine teadaolevalt ei kahjusta inimeste tervist. Siiski on kliimaseadusega tehtud ettepanek mineraalväetiste kasutamise vähendamiseks 20% võrra võrreldes 2021. aasta tasemega. Ka Euroopa Liidu strateegias „Talust taldrikule“ seati üheks eesmärgiks vähendada toitainete kadu 2030. aastaks vähemalt 50% võrra, misläbi väheneks ka vajadus väetiste järele vähemalt 20% võrra.  

Agrotehnoloogiad nagu täppisväetamine, mis aitavad kaasa väetiste sihitatumale kasutamisele, võimaldavad vähendada taimetoitainete vette leostumist, misläbi väheneb väetisetarve ning põllumajanduse koormus veekogumitele. Selliste uute tootmisviiside ja tehnoloogiate juurutamine vajab täiendavat mõjuanalüüsi ja lisainvesteeringuid. Mõned lahendused, nagu satelliitseire, on veel kujunemisjärgus ja ootavad tööstusskaalal kättesaadavaks muutumist. Tulevikus saavad need lahendused kindlasti panustada toidutootmise kliima- ja keskkonnamõju vähendamisse.

Mineraalväetiste asendamise korral orgaanilise väetistega oleks teoreetiliselt võimalik säilitada saagikus, kuid hetkel ei ole olemasolevate loomade poolt toodetud sõnnikut mineraalväetiste asendamiseks vajalikus mahus üle. Loomade arvu vähendamine võib seega veelgi piirata mineraalväetiste kasutamise vähendamist, kuna mineraalväetiste kasutamise vähendamiseks on vaja muu hulgas suurendada orgaaniliste väetiste, seal hulgas loomasõnniku kasutamist. Loomade arvu säilimine on oluline ka biogaasi tootmiseks, kus sisendina kasutatakse sõnnikut. Oluline on arvesse võtta ka, et loomse toidu järele on endiselt suur nõudlus ning inimesed peaksid saama jätkuvalt ise valida ja otsustada oma toidueelistuste üle.

Permakultuur ja linnaaiandus on olulised, kuid pigem väiksemahulised ja aianduslikud tegevused, mis ei saa asendada põllumajanduslikku toidutootmist. Ka mahetootmise konkurentsivõime on kahjuks langenud ja eelmisel aastal lõpetas Eestis mahetootmise ligikaudu 80 ettevõtet.

Ettevõtjate toetamine on oluline ja ärimudelite keskkonnasõbralikumaks muutmiseks on hetkel juba olemas ettevõtte arenguprogramm, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtte arenguprogramm ning rohetoetus tootmisettevõtja ärimudeli muutmiseks. Ka kohalike ressursside väärindamine on tähtis ning see on üks nutika spetsialiseerumise fookusvaldkondadest, mille alusel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kujundab ettevõtetele sihitud toetusmeetmeid. Loomisel on ka ettevõtete starditoetus, mille saamise tingimused väljaspool Harjumaad on oluliselt soodsamad kui Harjumaal. Ettevõtete arendamist toetab riik läbi EASi ja KredExi ühendasutuse ning täpsemat infot saab veebilehelt https://www.eas.ee. Kohaliku ettevõtluse soodustamine toimub eraldi läbi maakondlike arenduskeskuste, mille ülesanne on alustavate ja piirkondlikult tegutsevate ettevõtete nõustamine ja koolitamine ning seekaudu ettevõtlusaktiivsuse ja eksportivate ettevõtete arvu suurendamine. Täpsemat infot saab veebilehel https://www.arenduskeskused.ee/.

Kestliku ja konkurentsivõimelise ettevõtluse arengut tervikuna suunab äsja loodud Majanduspoliitika plaan, mis on valitsusasutuste ülene põhimõtete kogum eesmärgiga kujundada 2035. aastaks tugev, uuenduslik ja vastutustundlik majanduskeskkond. Koostöös tööstuse erialaliitude ja ettevõtjatega on koostatud ka ühine Tööstuspoliitika 2035 dokument, mis käsitleb ja pakub lahendusi nendele probleemidele, mis vajavad Eesti tööstuse tervikliku arengu jaoks poliitikakujundajatelt tugevamat tähelepanu.

Kliimakindla majanduse seadust koostatakse samuti lähtuvalt põhimõttest, et soodustada pikaajaliselt konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonda kujundavat poliitikat. Selleks suurendatakse näiteks keskkonnahoidlike riigihangete osakaalu, soositake läbi planeerimisotsuste uute rohetehnoloogiate katsetamiseks vajalikete alade rajamist ning suunatakse heitkogustega kauplemise süsteemi tulusid senisest suuremas osas ettevõtetele rohetehnoloogiate arendamise ja kasutuselevõtu toetamiseks. Vähekaitstud mikroettevõtjaid, keda oluliselt mõjutavad kliimapoliitikast tingitud hinnakõikumised ning kellel puuduvad investeeringuteks vajalikud vahendid, on võimalik lisaks toetada peagi loodavast Euroopa Liidu kliimameetmete sotsiaalfondist, mille vahenditest saab toetada näiteks mikroettevõtjate investeeringuid põhivara (hoonete, sõidukite, seadmete) energiasäästlikumaks ja kliimakindlamaks muutmiseks ning seekaudu muutuval turul konkurentsis püsimiseks.

Kuna on olemas mitmeid toetusi, siis täiendavaid maksusoodustusi ettevõtetele hetkel ei planeerita. Käibemaksu muutmise mõju tööstusettevõtete võimekusele on väike, kuna käibemaks mõjutab eelkõige lõpptarbija poolt ostetud tooteid, aga enamus tööstusettevõtete kliente on teised ettevõtted. Mis puudutab paberivaba raamatupidamist, siis selle jaoks on palju lahendusi turul ning riigi poolt loodud e-arvete süsteem, mistõttu riik ka siin laiemalt sekkuda ei plaani.

Mitmed esitatud ettepanekud on arvestatud maapõueseaduses ja teistes sellega seonduvates seadustes, mille alusel antakse kaevandamislubasid. Kindlasti on võimalus teha veelgi rangemaid otsuseid loa andmisel, kui kehtestada selleks täiendavaid nõudeid keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmiseks.

2024. aasta märtsis kiitis Euroopa Liidu riigid heaks Euroopa kriitilise tähtsusega toorainete määruse ettepaneku, mis hakkab tulevikus reguleerima Euroopa kriitiliste toorainete tarneid, ringlussevõttu ja teadusarendust ning innovatsiooni. Eesti õigusruumi ja reeglite kohaselt on samas riigil alati otsustusõigus meie maavarade üle ja ühelgi teisel riigil või osapoolel seda ei ole. Ka metallimaakide ja fosforiidi puhul on uuringute ja kaevandamise osas riigil eesõigus.

Geoloogiliste uuringutega seoses selgitame, et geoloogilised uuringud on eeltööd maavarade kaevandamise eesmärgil, mistõttu ei saa enne uuringute teostamist vahetult kaevandamise mõjusid hinnata, kuna geoloogilise uuringuga selgitatakse ka keskkonnatingimused. Rõhutame, et geoloogiline uuring ei taga arendajale kaevandamisõigust.

Mis puudutab kontsessioonilepinguid, siis selgitame, et kontsessioonilepingutes on ka riigil võimalus olla üks osapool ja tagada riigi huvide esindatus ning hetkel on töös kontsessioonimeetme lisamine maapõueseadusse. Kaevandamise kontsessioonikonkursi tingimused tagavad riigile valida välja parim arendaja parima võimaliku tehnoloogiaga, parima kontsessioonitulu jaotuse riigi ja omavalitsuse vahel, maavara kohapealse väärindamise ning järelevalve ja kaevanduse korrastamise nõuded.

Kaevandamisviiside, st avamaa- või allmaakaevanduse osas on valiku tegemine piiratud tehnoloogiliste võimalustega. Allmaakaevanduse rajamine eeldab piisavat maavara lasumise sügavust, kuid samas on tehnoloogiliselt keerulisem ja kallim kui karjäär. Karjääri eeliseks on muuhulgas kaevandamisjärgselt stabiilne maapind, kus on hiljem võimalik ala korrastada ja taastada teataval määral ka seal olnud elurikkus. Samuti on võimalus alasid kasutada uutel eesmärkidel, näiteks muuks majandustegevuseks. Turvas ja ehitusmaavarad asuvad pinnase ligidal ja neid saabki tehnoloogiliselt kaevandada vaid karjääriviisiliselt.

Nõustume, et aheraine laialdasem kasutamine on oluline, kuna selle tulemusel on võimalik teisi kvaliteetsemaid maavarasid säästa, väheneb jääkide ladestamine, suureneb taaskasutamine ja edeneb ringmajandus. Paraku võib aheraine killustikuna kasutamise juures teatud juhtudel olla probleemiks piisavas koguses materjalivoo ja materjali kvaliteedi tagamine. Aherainekillustiku kvaliteedi tagamiseks segu kasutamise teevad keerukaks logistilised probleemid nagu vahemaade pikkus ning transpordi erinevate etappide, näiteks mahalaadimise ja segamise vajadus. Mitmeid nimetatud probleeme on võimalik leevendada ja leida lahendusi, kuid lahendusi ei ole võimalik leida kvaliteetsema materjali asendamiseks. Oluline on ka rõhutada, et aherainest toodetud killustik ei saa asendada kõrgemargilisest lubjakivist toodetud killustikku. Juhime veel tähelepanu asjaolule, et viimase aja uuringute järgi saab aherainet erinevate komponentide sisalduse tõttu käsitleda hoopis teisese toormena uuele tööstusele, mistõttu võib selle täitematerjalina kasutamine olla ebaotstarbekas. Teise toorme kasutamine üldiselt pidevalt kasvab ja muutub aina tõhusamaks.

Põlevkivi ja turba kaevandamise aastamäärad on kehtestatud kehtiva maapõueseaduse ja säästva arengu seadusega ning nende alamaktidega looduskeskkonna taluvust silmas pidades. Turvast on lubatud kaevandada kohtades, mille loodusväärtus on madal ja ökosüsteem kesises seisundis. Kaevandamise keskkonnamõju hindamise kohustus kehtib juba täna maapõueseaduse alusel ning sellega tagatakse tekkivate mõjude piisavaks leevendamiseks meetmete rakendamine. Kaevandamisjärgselt tuleb kasutatud alad korrastada kas võimalikult looduslähedasse seisundisse või majandustegevuseks või puhkamiseks sobilike aladena. Kui mõjusid ei ole võimalik vältida või leevendada, ei ole tegevus lubatud. Kehtiva õigusruumi kohaselt on kaevandajal kohustus hüvitada kõik kahjud, mis on põhjustatud maavara kaevandamise või töötlemise käigus.

Ka kohaliku kogukonna kaasamine on kehtiva seadusega reguleeritud, näiteks loataotluse mõjualasse jäävaid naabreid kaasatakse loamenetlusse, kuid seda on võimalik teha veel paremini. Ka kohalikult omavalitsuselt küsitakse alati loa menetluses arvamust, ning kui omavalitsus pole loa andmisega nõus, siis reeglina keeldutakse loa andmisest. Samas juhime tähelepanu, et maavarasid kaevandatakse tihti just avaliku sektori vajadusi silmas pidades (teede ja raudteede ning hoonete ehitamine), mistõttu on kaevandamise eesmärk sageli omavalitsuste ja maakondade ülene ning seetõttu lähtutakse ka riigi huvist tagada ühiskonna arenguks vajaliku materjali olemasolu.

Kliimaministeeriumil on kavas muuta maapõueseadust nii, et see arvestaks paremini maavarade teemaplaneeringutega. Eesmärk on maapõueseaduses sätestada maavarade teemaplaneeringutega seonduv vahetult enne Harju maavarade teemaplaneeringu kehtestamist. Planeeringu koostamise käigus selgub, kas, kuidas ja mida seaduses on vajalik sätestada või muuta. Samuti on kavas vaadata tervikuna üle kaevandatud alade korrastamist puudutav õigusruum, et tagada kaevandatud alade korrastamine ning tõsta arendajate motivatsiooni mõjutatud alade senisest kiiremaks korrastamiseks. Protsessi käigus hinnatakse ühe aspektina kaevandatud alade korrastamise tagamiseks finantsgarantii või vastava fondi loomist. Üle vaadatakse ka kaevandamisõiguse tasud ja kaevandamistegevuse maksustamise süsteem, analüüsitakse tasumäärade suuruseid ning riigi ja kohaliku omavalitsuse tulujaotust. Märgime, et juba kehtiva seaduse kohaselt läheb liiva ja kruusa kaevandamise tasudest umbes 70% ning lubja- ja dolokivi kaevandamise tasudest umbes 20% omavalitsustele. Keskkonnatasude tervikpaketi ülevaatamise üheks oluliseks osaks on ka võimalike häiringutasude kehtestamise ja kauguste optimaalsuse analüüsimine. Tänaseks on maapõueseaduses kehtestatud säte, et maavara kaevandamiseks elamule ligemal kui 100 meetrit on vajalik elamu omaniku nõusolekut. Samas on teada, et erinevate looduslike tingimuste, maavarade liigi ja kaevandamise mahu ja tehnoloogia puhul häiringute raadiused varieeruvad.

Kliimaministeerium tegeleb aktiivselt pakendijäätmete tekke vähendamise ja korduskasutuse edendamisega, seal hulgas ühekordsete plasttoodete vähendamisega. Näiteks 2024. aasta algusest on avalikel üritustel lubatud toidu ja joogi serveerimiseks kasutada üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu. Euroopa Liidu struktuurivahendite 2021–2027 perioodi raames töötame parasjagu välja jäätmetekke ja pakendamise vähendamise ja korduskasutuse toetusmeedet kestlike pakendilahenduste soodustamiseks.

Olmejäätmete reformi eesmärk on muu hulgas ka inimeste käitumise suunamine. Jäätmete liigiti kogumiseks luuakse reformi tulemusena mugavamad võimalused ja liigiti kogumata jäetud jäätmete üleandmine muutub kallimaks. Jäätmeid sorteeriv leibkond hakkab peale jäätmereformi jõustumist maksma 3 kuni 5 eurot jäätmete üleandmise eest. Juhul, kui leibkond ei sorteeri, on jäätmetasu umbes kolm korda suurem. Samuti on kavas üle minna jäätmete kohtkogumisele, mille tulemusena tekib võimalus elanikel arusaadavamalt ja mugavamalt jäätmeid sorteerida ja üle anda. Kavas on ka üleriigiliselt kehtiva jäätmete liigiti kogumise juhendi koostamine.  

Omavalitsustele kehtestatakse olmejäätmete liigiti kogumise sihtarv, mistõttu ka omavalitustele muutub oluliseks, et loodud jäätmete kogumislahendused oleksid kasutajasõbralikud. See tähendab muuhulgas, et kogumislahendused peavad vastama elanike praktilistele vajadusetele ja võimalustele. Kogumisringide ja muude kogumislahenduste kasutamiseks on omavalitsustel võimalik koguda jäätmetasu. Olmejäätmete reformi tulemusena kehtestatavad nõuded jäätmete liigiti kogumiseks võivad mõnevõrra erineda sõltuvalt näiteks asustustihedusest. Loe täpsemalt: https://kliimaministeerium.ee/elukeskkond-ringmajandus/jaatmed/jaatmereform.

Euroopa Liidu pakendi ja pakendijäätmete määruse jõustumise järgselt võtab Euroopa Komisjon vastu rakendusaktiga nõuded, mille järgi jäätmekonteineritel olev märgistus peab olema vastavuses pakenditel oleva märgistusega ja mis veelgi lihtsustab liigiti kogumist.

Olmejäätmete reformi raames muudetakse ka pakendite maksustamise süsteemi. Planeeritud on maksustada turule lastavaid pakendeid ning pakendijäätmeid, mille ringlussevõtt on keerulisem erinevates astmetes võrreldes lihtsamini ringlusse võetavate pakenditega. Korduskasutatavad pakendid ja pandipakendid on vabastatud tasust. Selline rakendusskeem edaspidi võiks toetada ettevõtjate pakendite liitmist pandisüsteemiga. Loe täpsemalt: https://kliimaministeerium.ee/elukeskkond-ringmajandus/jaatmed/jaatmeseaduse-pakendiseaduse-jt-seaduste-vtk.

Liigiti kogumise edendamiseks ei ole samas vaja kõikidele pakenditele pandisüsteemi rakendada, vaid lahenduseks saab olla ka pakendijäätmete mugav ja kodule lähemal kogumine, mis on ka jäätmereformi üks eesmärke. See tagaks ka selle, et toidupakendid ja majapidamispakendid on võimalik mugavalt kodulähedal üle anda.

Mis puudutab paberpakendeid, siis need on tihti kaetud plastikihiga, mistõttu tegemist on komposiitmaterjaliga. Seetõttu eraldi ei ole plaanis toetada paberpakendite kasutamist, vaid ennekõike tegevusi, mille tulemusena on võimalik üleüldiselt pakendijäätmete teket vältida ja vähendada. Olmejäätmete reformi raames on kavas üle minna ka paberi ja kartongi materjalipõhisele kogumisele, mis tähendab, et samasse mahutisse kogutakse kokku paber ja kartong (vanapaber) ja paber- ja kartongpakend. Selline elanike jaoks lihtsustatud kogumine eeldatavasti suurendab paberi ja kartongi liigiti kogumist ning ringlussevõttu. Nii paberi ja kartongi kui klaaspakendi üleandmise võimalused on kavas tuua tekkekohale lähemale.  

Tekstiilijäätmete osas jõustub 2025. aastal jäätmeseaduse nõue, mille järgi ka tekstiilijäätmeid tuleb eraldi liigiti koguda, mistõttu tuleb kohalikel omavalitsustel neid võimalusi juurde luua. Tekstiilide korduskasutamiseks on Eesti turul juba olemas mitmeid teenusepakkujaid.

Eestis on laiendatud tootjavastutus kehtestatud mitmetele toodetele, muu hulgas pakenditele, ning selle kohaselt peavad tootjad kandma toodete jäätmete kogumise ja käitluse või töötlemise kulud, sh saavutama ringlussevõtu sihtarvud. Olmejäätmete reformi raames on planeeritud mitmekülgseid muudatusi, mis ühtlustavad kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ja kodanikele pandavaid kohustusi ja õigusi. Tootjate vastutus suureneb eelkõige reformis planeeritud jäätmevoogude digitaliseerimise, pakenditega seotud maksusüsteemi muutmise ning liigiti kohtkogumise kaudu tekkivate selgemate jäätmevoogude kaudu.

Euroopa Liidu struktuurivahenditest finantseeritakse ringmajanduse teadlikkuse ja koolitamise projekti, mille raames teeme erinevaid teavitustegevusi ning loome juhendmaterjale. Näiteks on plaanis teha ühtne sorteerimise juhend, mis on erinevate osapooltega kooskõlastatud. Eestis tegutsevad ka piirkondlikud keskkonnahariduskeskused, kes keskkonnateadlikkuse teemadel elanike teadlikkust tõstavad ja viivad läbi erinevaid koolitusi. Keskkonnaharidus on oluline teema ka koolide õppekavades, kuid palju sõltub õpetajast, millistele teemadele ja kui palju tähelepanu pööratakse.