2. Meeste tööelu uued võimalused pensionieas
3. Meeste vabatahtlik tegevus eneseteostuseks kogukonnas
Loe altpoolt teema kirjeldust, olulisi taustafakte ja arutelu käivitavaid küsimusi. Arutleda ja ideid pakkuda võib nii ühel kui ka mitmel teemal, mis tunduvad kõige olulisemad ja ka huvitavamad just ideekorje mõttes.
Soovi korral võib arutleda ka enda või arutelugrupi pakutud vabal teemal.
TEEMA 1. Meeste muutuv roll ja enesetaju vanuse kasvades
Mäletad, kui kunagi mõtlesid, et 50-aastane inimene tundub ikka väga vana, ent õnneks on see vanus sinust veel kaugel. Ja et sina ei muutu küll üksildaseks kibestunud pensionäriks, vaid oled aktiivne tegutseja ning oma ala professionaal elu lõpuni. Nüüd aga vaatad enda vanust ning tajud, et ka sinul on peagi algamas uus eluetapp – aktiivsest tööelust taandumine. | Jaan töötas kogu elu ehitusinsenerina, ta oli uhke oma töö üle ja andis endast alati parima. Ta kujundas linnapilti ilmestavaid hooneid ning pakkus ehituslahendusi, mis tõid linlastele kindlust ja turvalisust. Jaan seostas oma väärtust ja eneseväärikust tihedalt enda karjääriga ning tundis rahulolu, et sai kõigi hüvanguks aidata luua midagi käegakatsutavat ja kestvat. Kui saabus aeg pensionile jääda, muutus kõik. Esimestel kuudel nautis Jaan puhkust, vabadust ja vaikust, mida ta varem nii harva koges. Peagi muutus see vaikne rahulolu ootamatuks tühjuseks. Tema päevad hakkasid venima ja oli raske leida endale uut tegevust, mis pakuks sama palju rahuldust kui senine töö. Veel raskem oli leida ühiskonnas kohta, kus ta tunneks end vajalikuna. Lähedasi sõpru tal peale töökaaslaste polnud, kuid endised kolleegid olid hõivatud oma igapäevatööga ning Jaani sotsiaalne võrgustik hakkas kiirelt kahanema. Samal ajal tundis ta ka majanduslikku ebakindlust. |
See lugu Jaanist on paljude meeste reaalsus, kui nad jõuavad pensionieani. Uuringud näitavad, et meestel on vananemisega toimetulek otseselt seotud kogu elukaare kogemustega nii ühiskondlikus kui ka isiklikus plaanis (Sisask, 2020; Tuul 2017). Turbulentne elutee muudab nad haavatavamaks. Ebakindel vanemaealine on enim mõjutatud ühiskonnas levinud stereotüüpidest, kuid sageli toimub Eestis eakamate toetamine stereotüüpe toitvas vaimus (Tuul, 2017). Tööelu lõppemine ja sellest tulenev muutus võib mõjutada negatiivselt meeste heaolu, kuid see ei peaks nii olema.
Mõtisklemist ja arutelu võib alustada siit:
- Mis tegurid põhjustavad meeste sotsiaalset isoleeritust pensionile jäädes? Kas ja kuidas saab ühiskond seda ennetada?
- Mil moel on võimalik toetada meeste eneseväärikuse ja identiteedi säilitamist pärast aktiivse tööelu lõppu?
- Kuidas võiks mehed pensionieaks paremini valmistuda, et tagada stabiilsus ja kindlustunne? Mida selleks vaja läheb?
Need küsimused aitavad arutleda, kuidas luua toetav ja kaasav keskkond meestele, kes aktiivsest tööelust taandudes seisavad silmitsi suurte elumuutustega.
TEEMA 2. Meeste tööelu uued võimalused pensionieas
|
Mitu korda oled sa pensioniealist töökaaslast vaadates mõelnud, miks ta ometi ei taha lihtsalt puhata ja pensionipõlve nautida – mille pärast ta ikka töökohal rassib? Ja oleks ju õige aeg ka noorematele ruumi teha! |
Jüri töötas aastaid kohalikus omavalitsuses, ta tundis hästi seaduseid ja juhtis mitmeid edukaid projekte. Pensioniikka jõudes ei soovinud ta veel tööelust täielikult taanduda, vaid seda veidi muuta. Jüri otsis uusi väljakutseid. Ta lootis, et aastatepikkune töökogemus võiks olla kasulik nüüdki. Kui Jüri hakkas uurima võimalusi karjääripöördeks, avastas ta, et see ei olegi nii lihtne, kui oli lootnud. Kuigi Jüril oli kindel soov töiselt edasi panustada, hakkasid ilmnema välised takistused. Mitmed organisatsioonid ja ettevõtted, kelle poole ta pöördus, suhtusid temasse skeptiliselt. Kuigi tema kogemused olid märkimisväärsed, peeti teda vanuse tõttu vähem konkurentsivõimeliseks kui nooremaid kandidaate. Jüri koges, et paljud inimesed nägid pensioniikka jõudnud mehi pigem kõrvale astumas kui uutesse projektidesse sukeldumas. Kas tema aeg tööelus saab tõesti läbi, kuigi ta ise tunneb vastupidist? |
See lugu Jürist on paljude meeste reaalsus, mis võib tabada vanuse kasvades. Statistikaameti andmetel töötab Eestis suur osa 55-64 aasta vanuseid inimesi, nende tööhõivemäär ulatub üle 70% (2023). Siiski langeb see drastiliselt pärast 65. eluaastat. Töötavad pensioniealised hindavad töötamise mõju tervisele suure tõenäosusega positiivseks. Paljud mehed seovad oma eneseväärikuse tugevalt tööga, ent töövõimaluste puudumine põhjustab pensionieas identiteedikriisi ja suurendab sotsiaalse isoleerituse ohtu.
Mõtisklemist ja arutelu võib alustada siit:
- Kuidas mehed saaksid teha karjääripööret vanemas eas, et oma teadmisi ning võimeid kasulikult rakendada? Milliseid hoiakulisi muutusi on selleks vaja?
- Kuidas ja millal võiksid mehed valmistuda üleminekuks aktiivsest tööelust rahulikumale töörütmile parimal viisil?
- Kuidas saavad pensionieas mehed leida uusi karjäärivõimalusi või vabakutselisi projekte, kui ühiskondlikud hoiakud eakamate töötajate suhtes on pigem takistavad?
- Milliseid konkreetseid tegevusi tuleb teha, et vähendada vanuselist diskrimineerimist tööturul ja toetada meeste karjääripööret pensionieas?
- Millised on ühiskonna ja tööandjate hoiakud pensionieas töötavate meeste suhtes ja kuidas neid hoiakuid muuta, et toetada meeste aktiivset panust ka pensionieas?
Need küsimused kutsuvad arutlema, kuidas ühiskond ja tööandjad saaksid paremini toetada pensionieas meeste karjääripöördeid ja aktiivset panustamist, seistes samal ajal vanuselise diskrimineerimise ja stereotüüpide vastu.
Aga mis siis, kui otsida võimalusi kogukondades toimetamisest ja vabatahtlikust tööst? Samas, kui sa pole kunagi kogukonnas aktiivne olnud, siis kust sa alustaksid vabatahtliku tegevusega? Oled sa mõelnud kuivõrd palju on erinevaid võimalusi vabatahtlikuks tööks, ent millised neist kõnetavad mehi, kes ilmselt ei pruugi olla valmis end tihedalt siduma ja koheselt eestvedaja rolli haarama? |
Raivo töötas enne pensionile jäämist tootmisettevõttes, kus tal oli selge ja kindel roll. Pensioniikka jõudes tundis aga, et tal on veel palju pakkuda, kuid ei olnud kindel, kuidas oma oskusi ja energiat uuel viisil kasutada. Raivo ei näinud ennast passiivse pensionärina – ta soovis olla kogukonnale kasulik ja jätkata aktiivset elu. Siiski oli üks probleem: ta ei teadnud, kuidas alustada. Kohalikus kogukonnas tegutsesid mitmed huvialavõrgustikud – priitahtlikud pritsimehed, jahimehed, kaitseliitlased, rahvasportlased, laulukoorid ja rahvatantsijad ning mitmed teisedki traditsioonilised ühendused. Raivol aga puudus nendega varasem kokkupuude. Ta tundis, et need grupid on pikalt koos käinud ja uustulnukana kuhugi trügimine oleks talle ebameeldiv. |
See lugu Raivost on paljude meeste reaalsus, kui kätte jõuab pensioniiga. Uuringu andmetel on vanemate inimeste kogukondlikes tegevustes osalemise aktiivsus Eestis väga madal (Tambaum, 2016). Nii klubilistes tegevustes kui ka eakate päevakeskustes osalevad rohkem naised kui mehed (Saaber, 2012; Tambaum, 2016). Vanemaealiste meeste seas on suurenenud sotsiaalse kõrvalejäetuse risk, eriti kui varasemalt ei ole erinevates sotsiaalsetes võrgustikes kuigi aktiivselt osaletud või hobidega teadlikult tegeletud. Leida pensionieas rakendust ja sisukat, kasulikku ajaviidet on meestele keeruline. Seda eriti väiksemates maapiirkondades, kus on juba välja kujunenud kogukondlikud suhted, mis võivad hakata piirama võimalusi uute inimeste kaasalöömist.
Mõtisklemist ja arutelu võib alustada siit:
- Kuidas on võimalik leida uusi viise meeste kaasamiseks, kui nad ei ole loomupäraselt osalised olemasolevates huvitegevuse võrgustikes?
- Millised on erinevad formaadid vabatahtlikuna tegutsemiseks?
- Kuivõrd on ühiskond valmis vastu võtma mehi vabatahtlikesse rollidesse, sealhulgas ka neisse, mis stereotüüpide kohaselt on justkui naiste pärusmaa, näiteks abivajajate toetamine, lastehoid, omaste hooldus või lihtsalt seltsi pakkumine jms?
- Kuidas võiks vabatahtlik töö aidata meestel leida elus uue missiooni ja panustada ühiskonda ka pärast pensionile jäämist? Millised on peamised takistused meeste kaasamisel vabatahtlikkusse tegevusse ja kuidas neid ületada?